Mida täpselt tegid näiteks koopainimesed nägemise parandamiseks ei ole täpselt teada. Arvestades nende lühikest eluiga ja raskeid tingimusi milles elati on mõistlik eeldada, et nägemise korrigeerimine, eriti mis puudutab väikeses ulatuses ei olnud sellel ajal primarne probleem. Inimese keskmise eluea tõusmisega ning elujärje paranemisega muutusid järjest tähtsamaks ka probleemid mille lahendamine ei olnud enam elu ja surma küsimus kuid mille lahendamine võis parandada oluliselt inimese elukvaliteeti. Teine oluline aspekt oli loomulikult teaduse areng. Tänapäevaste kontaktläätsedeni jõudmine ei oleks võimalik ilma teaduslike läbimurreteta füüsikas, keemias jne. Isegi 21 sajandil on innovatsioon ja jätkuv uurimustöö teinud meie, läätsekandjate elu palju mugavamaks teinud. Õhemad läätsed, siledamad kontaktpinnad, mustust hülgavad materjalid jne. Aga alustame algusest.

Millal loodi esimesed kontaktläätsed? – Tegelikult me seda ei tea. Nimelt on väga raske määratleda algust. Kas lugeda tänapäevase kontaktläätse ajalugu kontaktläätse esimesest eelasest Leonardo da Vinci loodud läätse kontseptsioonist 13 sajandil. ( mis sai küll pigem tänapäevase optika nurgakiviks ) Või hoopis esimesest kasutatavast kontaktläätsest tänapäevases käsitluses ( Tegelikult küll sarnase kasutatavusega, tänapäeva käsitlusega sarnases võtmes) ehk 19 sajandi teisest poolest kui John Herschel pakkus välja mõtte kasutada läätse mitte prillides vaid eraldiseisva nägemist parandava vahendina ja mille suutis 1887 esimeseks töötavaks prototüübiks vormida doktor A.E. Fick. Need läätsed olid esimesed silma skleeral kantavad nägemist parandavad abivahendid. Kuna need läätsed katsid kogu silmamuna skleera, nimetatakse neid skleraalseteks läätsedeks.

Kõvad kontaktläätsed

Kuidas sündisid tänapäevased kõvad kontaktläätsed? – Esimene suur samm skleraalsete läätsede edasiarendamises tuli nüüd aga peaaegu 100 aastat tagasi Ameerikast kus töötati välja “uue moodsa materjali” ehk plasti põhjal juba palju “tänapäevasemad” kontaktläätsed. Need loodi läbipaistvast plastikust, umbes sellisest nagu me tänapäeval pleksiklaasina tunneme. Need läätsed olid juba olulisel väiksema diameetriga, oluliselt õhemad ning nende kasutamine oli juba oluliselt mugavam. Siiski ei sobinud need läätsed kaugelti kõigile. Tegelikult ei sobinud need läätsed ca 80% inimestest kellele need vajalikud oleksid olnud. Kõvad kontaktläätsed olid ääretult individuaalsed nende valmistamine sobitamine ja nendega harjumine oli väga keeruline ja tihti ka üsna valulik protsess. Esimesed “hingavad” ehk hapniku läbilaskvad kõvad kontaktläätsed ilmusid müügile ca 50 aastat tagasi. Nagu eelpool mainitud on kõvade läätsede arengu mootoriks materjaliteadus ja järjest uuenevad tehnoloogilised võimalused uusi materjale sünteesida mis omakorda tähendab, veelgi mugavamat läätsekandmist ning järjest suuremat hulka inimesi kellele kõvad läätsed sobivad.

Kuidas sündisid pehmed kontaktläätsed ? – Kui läätsede kontseptsiooni tekkimisel ja testimisel oli suur roll füüsikutel ja füüsikalistel avastustel ( optika valdkonna areng ) siis alates eelmisest sajandist on läätsede arengud ja arendust juhtinud keemia ehk materjalide süntees. Materjalid muutuvad järjest õhulisemaks hapnikujuhtivamaks, niiskust hoidvamaks, silma kujuga kohanevaks jne. Pehmete materjalide areng sai alguse 1959 kui tutvustati uuendusliku vettjuhtivat polümeeri. Järgnevate aastakümnete jooksul keskenduti just peamiselt nn pehmete läätsete väljatöötamisele ja arendamisele, kun apehmed läätsed oli võrreldes kõvade läätsedega kordades mugavamad, need sobisid peaaegu kõikidele läätsekandjatele, nende kandmine ja hoolitsemine muutus mugavaks ning lihtsaks. Pehmete kontaktläätsede areng jätkub tormiliselt ka täna. Viimase 20 aasta jooksul on läätsede valmistamiseks kasutatavad tehnoloogijad ja materjalid korduvalt uuenenud ning läätsed mis veel 10 või isegi 5 aastat tagasi tundusid innovaatilised ning ääretult mugavad on tänases mõstes kohmakad, “umbsed” kleepuvad, kõvad, paksud jne. Ka läätsed kandmise aeg on oluliselt pikenenud. Pehmete läätsede puhul võib osasid läätsesid kanda silmas isegi kuni 30 ööpäeva järjest. Loomulikult ei ole see silmaarstide poolt soovitatud kandmisreziim kuid näitena materjalide ja tehnoloogiate arengust, on tegemist suure saavutusega.

Millised on tuleviku kontaktläätsed ? – Tehnoloogia ja eriti infotehnoloogia areng on etteaimamautu. See mida me pidasime 10 aastat tagasi võimatuks on täna juba vananenud tehnoloogia. Millised on kontaktläätsed 10 aasta pärast? Kindlasti on muutunud kardinaalselt materjalid mida kasutatakse kontaktläätsede almistamisel. Uued materjalid teevad läätsed veel õhemaks, kujutise fokuseerimise täpsemaks ning kujutise selgemaks. Pole välistatud materjalid mida võib hoida silmas kordades kauem kui täna. Samas, üks aspekt mida tehnoloogia areng läätsekandjatele tähendada võib on kas püsivate läätsede teke või siis näiteks silmalaseri võimaluste areng, ühel juhul võib juhtuda, et 10 aasta pärast pole vaja läätsesid üldse vahetada ja teisel juhul pole 10 aasta pärast läätsesid üldse vaja. See ongi tuleviku ja tehnoloogia võlu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga